Interneti pettustest

Täna kirjutan  kolmest internetipettusest, millest tasub ühtteist õppida. Algame ajas tagant poolt ja liigume uuemate suunas. 

Üllatus

Jaanuaris 2011 andis arvutikatse.ee teada kiirelt levivast trooja viirusest. Viirus levis Facebook abil, saates inimestele sõnumi, et tal on neile üllatus. Avades nn üllatuslingi sattus inimene pahalase lehele, mis oli facebookile sarnane ja seal omakorda vajutades üllatuslingile, laaditi trooja viirus arvutisse. Viirus nakatas arvuti, muutes selle spämmisaatjaks vastava kasutaja nimel ning lisaks varastas ka kasutaja kontode infot.

Mida õppida? – isegi tuttavatelt tulevatesse sõnumitesse ja linkidesse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega. Alati ei pruugi need olla õigelt inimeselt.

Loe lisaks siit

Kuulsusest teisik

Märtsis 2012 hakkas Facebooki vahendusel levima reklaam, et leia oma kuulsusest teisik. Skeem ise töötas nii, et FB lehel leviv reklaam andis märku, et oskab kuulsusest teisikut tuvastada, peale enda pildi üleslaadimist, aga tahtis tuvastatud teisiku näitamiseks, et kasutaja saadaks SMS. SMS-i hind aga oli hästi peidetud ja jäi enamjaolt lehelt välja ehk märkamiseks oleks kasutaja pidanud kerima alla poole.

 Õnneks üks reklaami ohvriks langenu teavitas arvutikaitse lehte. Sealt liikus info edasi tarbijakaitsesse, kes uuris juhtumist põhjalikult ning avaldas hoitava sisulise teate oma facebooki kontol.  

Antud pettus oli suhteliselt madala kaliibriga, kuna teenuse hinnad olid küll peidetud, kuid siiski olemas ja muus osas ei olnud tegemist pahalase laad imisega arvutisse ja ei tuvastatud ka korduvate SMS-ide teenust.

Mida õppida? – mitte minna hasarti kõiksugustest rakendustest ja alati veenduda teenuse pakkuja usaldusväärsuses. Kui hind on nö nurga taha peidetud, siis see on juba  märk ebaausatest võtetest. Ja tasub olla ettevaatlik

Loe lisaks siit

Kättemaksukontor

Isa avastas, et tema 8-aastaselt pojalt on Facebooki vahendusel raha välja petetud. Nimelt suhtles laps oma meelest seriaalist „Kättemaksukontor“ tuntud tegelesta Häidi ja Marioniga. Nimetatud tegelased veensid last saatma kokku 15 SMS tasulisele numbrile. Keeruline ärimudel seisneb selles, et inimene saadab sõnumi, ja see sõnum annab saajale virtuaalmaailmas mängusisest krediiti ja mängus võimu juurde. Sarnane juhtum oli ka ühes teises perekonnas, kus kulunud summad olid suuremad.

Mida õppida? – Võib arvata, et facebookis kehtiv vanusepiir 13 aastat, tasub kinni pidamist. Kuid ka 13 aastane on kõigest laps ja seega on vaja kindlasti lastele tutvustada interneti maailma ohte ja nagu võõrastega pole hea suhelda nn päris maailmas, siis samuti peaks suhtuma virtuaalsesse. 

Loe lisaks siit

Vabade tarkvarade võrdlus

Täna proovin võrrelda kahte vaba tarkvara projekti arenduse seisukohast. Valisin ühiseks teemaks emailinduse. Ja võrdlema asun thunderbird’i ja squirrelmail’i, kuna mõlemaga on kunagi olnud põgus kokkupuude.

Alustades Thunderbirdiga, siis tegemist on erinevatele platvormidele sobiva emaili, uudiste ja vestlemise klientlahendusega, mis on arendatud Mozilla Foundation poolt. Algselt arendas seda  Mozilla juures toimiv arendusmeeskond, kuid alates 2012 aasta juulist teatati, et igasuguste lisafeatuuride ja vidinate arendamine on edaspidi Mozilla kommuuni huvides ja kätes ning Mozilla tegeleb vaid turva- ja hooldusreliisidega.  Tegemist on avatud lähtekoodiga tootega, millele saab kirjutada nö laiendusi. Neid on rakendusele üle tuhande kui uskuda https://addons.mozilla.org/en-US/thunderbird/extensions/ lehte:)

Squirrelmail pakub lisaks veebikliendile ka IMAP Proxy serverit.  Algselt oli squirrelmail mõeldud olema maksimaalselt lihtsa installatsiooniga nii serveri  kui ka kliendipoolel,  ilma igasuguste koormavate lisavidinate jmt-ta. Tänaseks on see lahendus väga populaarne ja lisafunktsioonide arendamine toimub läbi pluginate, mida on wikipedia sõnutsi juba üle 226 (http://squirrelmail.org/plugins.php) .

Seega arenduse seisukohast on tegemist sarnaste rakendustega, kuhu saab nii koodile ligi kui ka kirjutada ise puginaid, laiendusi.

Häkkeri kultuurist

Kõigepealt  andis artikkel Kuidas saada häkkeriks (Hacker- HOWTO) mulle mõnusa selge ülevaate, kes see häkker ikka on. Teadsin küll ju, et liigutusena kasutatakse ikka ka sõna kräkker, kuid siiski oli see piir nö hea ja halva vahel segane. Nüüd siis tean, et häkker ei häki süsteemidesse sisse ega püüa muul kujul kurja teha. Pigem on ta IT maailmas imeliste võimetega programmeerija, kes on olemuselt tagasihoidlik ja oskustelt meistri tasemel.

Teisena, mida rohkem lugesin, seda rohkem mõistsin, et häkker on elu- ja mõtteviis, mis ei piirdu IT maailmaga. Häkkerlus kannab endas palju suurepäraseid väärtusi, nagu pühendumine, elumõte otsimine, isekusest loobumine, teadmiste omandamine, kirg jne jne. Ehk kui seda ette kujutan, siis tulevad meelde mõned seigad filmidest, kus noorele inimesele õpetatakse mõnda iidset võitluskunsti.. kannatlikkus ja tahe on määrava tähtsusega.

Lõpetuseks, tean nüüd mida oma sirguvale pojale lugeda annan. Ka temas on juba teatud häkkerialgeid olemas, miks mitte neisse teadlikult suhtuda. Ise olen häkkerite suur austaja ja kuigi IT-häkkeriks mul eeldusi ei ole, siis võib-olla on see muu valdkond, kus mu häkkeri alged leiavad rakendust..  

Mozilla Avalik Litsents (MPL – Mozilla Public Licence)

 

Litsents on loodud Mozilla Foundation poolt, selleks et hallata oma toodete litsentse (nt  Mozilla Application Suite, Mozilla Firefox, Mozilla Thunderbird), aga seda saavad kasutada ka teised vaba tarkvara arendajad - nt.  Adobe oma Flex toodete puhul ja  LibreOffice 4.0.

MPL litsentsi iseloomustatakse kui BSD ja GPL litsentside hübriidi, mis püüab lahendada nii äriliste kui ka vabavara tootjate muresid.

Litsentsist on tänaseks väljas versioon 2.0, mille avalikustas Mozilla Märtsis 2012. Oma avalikustamise teates ütles Mozilla, et tegemist on „faili tasemel copyleft“ litsentsiga, eesmärgiga julgustada neid tarkvara arendajaid jagama oma uuendusi-parendusi jmt, mida nad on teinud MPL litsentsiga koodi, samal ajal lubades ka teha selliseid projekte, mis ühendavad MPL-litsentsiga koodi mõne teise litsentsiga kaetud koodiga (olgu siis vaba või äriline).

Mida tähendab faili tasemel copyleft? MPL lubab peidetud lähtekoodiga faile segada teiste litsentsi tüüpidega. Kuid need failid, mis on litsentseeritud MPL-ga peavad jääma avatud lähtekoodiga failideks.

MPL 2.0 on ühilduv nii Apache kui ka GPL litsentsiga. Varasem versioon GPL litsentsiga ei ühildunud.

Mõned viited:

•  wikipedia artikkel - http://en.wikipedia.org/wiki/Mozilla_Public_License
• Versioon 2.0 avalikustamise teade - https://mpl.mozilla.org/2012/01/03/announcing-mpl-2-0/

Vaba tarkvara kogemus – WATIR

Vaba tarkavara on lahe:) - see on kogukond entusiaste ja kukutab mõnusalt tänapäevast kommertslikku elustiili. 

Ma arvan, et mu kõige parem kogemus on WATIR (Web Application Testing in Ruby) nimelise tarkvaraga, mis võimaldab kirjutada veebiliidesele automaatteste. Ruby ise on muidugi muhe, aga kui ilusad on ikka raportid, mida testide kribamisel saab tekitada… Nojah see eeldab ka RSpec kasutamist. Aga ka see on vaba tarkvara, mis ühildub WATIR-ga. Siin üks raporti näide, kus tumerohelisega on testinimi ning helerohelisga edukalt läbitud sammud ehk vea tuvastamine on kiire. Loomulikult, kui test ei ole postiivselt läbitud on värvid punased:)

Lisaks toon välja ka laheda avatud kommuuni, kust saab kiirelt tuge ja vastuseid. Varasemad katsetud IBM Rational Rosega, olid mul ikka suhteliselt õnnetud ja raske oli leida heade kogemustega spetsialiste, kellelt nõu küsida.

Nii et mul on selline positiivne kogemus, mida julgen ka laialt soovitada:)

Teise elu kogemus

Teine elu ehk second life on virtuaalmaailm, mis on segu  graafikaga jututoast ja arvutimängust. Teine elu on tabav nimi, kuna seal saab suhelda, ehitada, areneda jmt. Siiski pole ma tänini leidnud eriti aega ei arvutimängudele, veel vähem sellistele virtuaalsetele maailmadele.

Seega räägin skeptiku kogemusest. Esmalt läksin SL veebilehele ja vaatasin treilerit (http://secondlife.com/whatis/?lang=en-US) – ei olnud just minu jaoks. Kõva diskomuusika ja kellegi tapmine ei tundu just eriti vahvana (ju siis sattus olema lihtsalt selline treiler). Läksin siis youtube ja otsisin veel SL videoid ja vaatasin järgmist http://www.youtube.com/watch?v=2mVUXnAeibE (10 Cool Things to Do in Second Life). Hmm, ei veennud mind see lugu ehk tundsin, et tõesti pean ennast ületama, et seda kasutama hakata.

Sundisin end konto looma, et natuke päris kogemust saada. Allalaadimise protsess ei olnud keerukas, aga siiski tüütu, et midagi üldse pean alla laadima. Lisaks kuna mu netiühendus just ei torma, siis võttis see ikka natuke aega ka. Njah ja kuna ma ei olnud adminnina sisselogitud sain loomulikult vastu näppe. Uus katse run as (õnneks võimaldas, kõik programmid seda ei võimalda) adminnina. Taas pikk ootamisaeg – kuna alustas downloadi otsast peale… ja mõne ootamise peale sain järgmise vea … the following meida plugin has failed … media_plugin_webkit. Samas kui veateate juures oleval ok nupul vajutasin sain justkui edasi. Siiski sisse saada ei õnnestunud ja arvuti hakkas ähvardavalt kohisema. Võimalik, et mul pole piisavalt võimas masin :D

Ehk selleks korraks mu kogemus piirdus sellega ja tundub, et kuna tegin seda vastumeelselt, siis lahendus mu oma armas arvuti asja minu kasuks:)

Kokkuvõttes, minu jaoks need virtuaalmaailmad pole, aga ei hakka ka arvustama neid kelle jaoks nad on. Igaühel on õigus ju ise otsustada, mis ta oma ajaga teeb.

Interneti märgenditest

 

Folkosnoomia ehk märgendite süsteem internetis on teatud juhtudel väga kasulik. Ja nagu see süsteem alguse sai ehk veebilehtede järjehoidjatest, siis mina tunnen just sellest lihtsast märgendusviisist kõige rohkem kasu olevat :)

Siiski arenes see teema ja tänaseks on see ka võimalus erinevat sisu kokku sobitada. Minu esimene mitte nii hea kogemus oli just Facebookis, kus minu pilt sai märgitud. Minu teadmised ja viitsimus FB featuuridesse süveneda ei olnud kuigi suur ja siis oli üks päev huvitav üllatus, kui nägin, et mis sest et ma ise polnud pilte endast üles laadinud, olid minust mõned pildid siiski olemas. Tundsin, end natuke nagu paljastatuna :) Praeguseks olen sellega harjunud ja no pole tegelikult hullu midagi.. kuigi eks kurjamid saavad sellist asja kindlasti ära kasutada.

Positiivse poole pealt - erinevad märgendid aitavad leida sobivat sisu. Nt Picasa piltide sildistamine, mis võimaldab otsingumootoril leida just sobiva sildiga ehk sisuga pilte. Eeldus on loomulikult, et omanik on need sildid lisanud ehk tahtnud, et need oleks lihtsamini leitavad.  

Kokkuvõttes, märgendid on mõnus võimalus interneti otsinguid lihtsustada ja sisu kokku sobitada ja neid saab kasutada nii heade kui paraku ka halbade kavatsustega.

Kui mulle helistaks Jimbo Wales ja küsiks kuidas Wikipediat paremaks teha...

Njaa… seda oleks siis hea jah pigem ette teada, kuna kui esialgu teemale mõtlesin tundus paras pähkel. Hakkasin juurdlema, et palju ma siis üldse tean Wikipediast ja palju ma seda kasutan.

Tuleb välja, et kasutan küll, aga pigem nii, et googeldan miskit ja tihtipeale saan seepeale Wikipedia vastuse ja siis juba lähen vaatama. Kas siin oleks arengukoht? Kuna tekib küsimus, et miks ma nii teen, miks ei lähe oste wikipediasse otsima? Tuleb meelde, et olen ka otse Wikipediast otsinud, aga sobivat vastust ei ole olnud nii lihtne leida ja google on seda teinud paremini. Vahest googledan kohe nii, et otsisõna + wikipedia, kuna tegelikult tahan just sealt vastet leida.

Seega otsingumootori parendamine oleks üks mõte.

Edasi mõtlesin, et millistel juhtudel kasutan Wikipedia andmeid ja meenus kohe üks töö situatsioon, kus oli vaja leida erinevaid mõisteid testimise vallast. Ja kuigi nii mõnigi Wikipedias kajastatud mõiste tundus päris hea kvaliteedi ja sõnastusega, siis siiski otsisin vasteid pigem standarditest, kuna ei tundunud eriti usaldusväärne tsiteerida Wikipediat. Ühesõnaga kasutan Wikipediat nö isiklikku huvide suhtes, kui aga vaja viidata töös usaldusväärsetele allikatele, siis ei eelista ma Wikipediat. Jah.. aga miks? Vot siin ongi konks, mulle meeldib Wiki idee, et kõik võivad osaleda ja samas ei pea ma seda teatud olukordades usaldusväärseks...

Nii et, usaldusväärsuse tõstime on teema ja seda ma ka googledasin natuke ja mõtteid, kuidas seda teha on palju aga enamus on bürokraatiat lisavad -  see aga võiks Wikipediale saatuslikuks saada… Üldiselt tundub, et Wikipedia tegeleb aina rohkem sellega, peaasi et üle ei pingutata ja Wikipedia jääks ikka Wikipediaks.

Kokku, siis kaks ideed sel korral…

MIKS BLOGIDA

Blogimiseks ehk veebipäeviku pidamiseks on palju erinevaid põhjusi. Erinevad põhjused on eraisikutel ja äridel, samuti ka erinevate tegevusvaldkondade tegelastel. On grupiblogisid ja isiklikke blogisid.

Mõned näited ja põhjused, mis mulle meeldivad:

• Käsitöö blogi (üks mu lemmiktegevustest) – eesmärk jagada teistega oma tegemisi, häid mustreid, nippe. Käsitööhuvilised saavad uusi mõtteid ja tegija saab tunnustust ning innustust. http://eestikasitooblogid.blogspot.com/ siia on koondatud paljude tuntud eesti käsitöö tegelaste blogid.

• Tehnoloogia teemadel blogi. Jagab uusi mõtteid ja ideid, kuidas toimetada ja ka isiklikku kogemust. Näidetena http://www.pilveraal.ee/  (e-teenustest) ja http://gojko.net (Gojko on koolitaja ja ka praktiseerija, kuidas ehitada sellist tarkvara, mis korda läheb – tema moto „building software that matters“)

• Elustiili blogi- see võib olla kombinatsioon oma vaadetest elule ja toimetamisele, koos pisikese ärilise osaga, kui elustiil on ka blogi pidaja elatusallikas. Minu lemmikuks on http://kikivarvul.wordpress.com/ (Merit Raju – joogaõpetaja, kes on muutis oma kiire asjaliku elu harmooniliseks olemiseks)

• Õpipäevik ehk oma õpingutest ülevaate pidamine. Tegija saab jagada ja ise omandada hea ülevaate oma tegemistest ja anda arvamusi sooritatud ainete osas. Lugeja aga saab väärtuslikku infot, millist ainet võtta ja näiteid tehtud töödest. Hetkel on mulle väärtuslikuks osutunud järgmine õpipäevik: http://vaskaiabm.blogspot.com/

Lisaks eeltoodule on veel palju-palju erinevaid põhjusi, miks blogida. Ja tegelikult üheks väga heaks motiiviks on eneseväljendamise oskuse parandamine  ja see kehtib igasuguste muude motiividega blogide puhul samuti.

Sotsiaalvõrgustike võlud

Vahel mõtlen, miks neid vaja on? Neid kümneid rakendusi, mis seovad inimesi kokku, olles nagu tohutu nähtamatu ämblikuvõrk.  

Omamoodi on see hirmutav, kes tunneb keda ja kus ta asub ja mida ta teeb … kõik see on seal olemas. Teisalt, nii tore on vaadata tuttavate rõõmusündmusi ja saata ka neile omapoolne hea sõna. Positiivne tekitab positiivsust.

Kuid mis teeb need kümned rakendused eriliseks … et meelitavad miljoneid? Vaatan ühte tuntumat – Facebooki, kuna  hetkel olen just selle biljonilise ämblikuvõrgu üks sõlmekestest.

Kui esmakordselt end registreerisin, siis läbisin profiili loomise. Kohe algul ma küll ei viitsinud laadida pilte vmt. Kuid ajapikku tekkis nagu vajadus ja surve anda omale nägu ja natuke reaalsem olemus ning kuigi ma oma nö avatari pildile ei pannudki näoga pilti, siis hilisemalt tekkinud piltidel olen selgelt tuntav. Seega üks selge asi on FB-s – iga kasutaja on äratuntav ja valdavalt on see reaalsete minade peegeldus (nimed, pildid, teod, tuttavad jne). See on midagi, mida ei tahaks eriti muuta, kuna siis ei tunneks mu sõbrad enam mind.

Vaata, et olulisima osana selles virtuaalses maailmas on suhted oma tuttavatega. See moodustabki selle ülisuure ämblikuvõrgu sidudes kokku biljon inimest. Ma arvan, et selles suuruses on palju võlu. Lisaks on seal justkui omamoodi võistlus, kui palju niidikesi toob minuni. Lisavõimalusena  saab FBs suhteid täpsustada ehk grupeerida (ala sõber, sugulane, töökaaslane jne). Ausalt öeldes ei ole ma sinna eriti panustanud, aga kui keegi on palunud täpsustada, siis olen nõus olnud. Veel saavad nn sõbrad üksteise kohta infot – pilte jmt jagada. See oli esmakordselt mu jaoks üllatav. Ma liitusin selleks, et üht tuttavat leida ja ei süvenenud FB võimalusse ja ei laadinud ka pilte. Järsku aga avastasin, et minust oli pilte nagu iseenesest tekkinud…  Seda saab muidugi ka välja lülitada.

Omamoodi fenomen on saanud like’misest. Mis on justkui virtuaalseks valuutaks kujunenud – kui mõnel firmal vmt on palju like’e, on ta usaldusväärsem, pääseb rohkem pildile. Samas on kuulda, et selline mainekujundus on hakanud inimesi väsitama. Liiga palju tuleb infot, et pane sellele või tollele lehele, artiklile jne like.  

Oluline osa FB-st on võimalused infot jagada. Postitused stiilis, mida teen täna, seinale kirjutamine, piltide lisamine ja siis kuulus nupuke Share ehk jaga. Ise jälgin vahel teatud grupilehtede tegemisi ja üritusi. Lisaks saan kutseid erinevatele tegevustele, üritustele, aga tuleb ka tarkvara kasutamise üleskutseid jmt. ehk jagamise võimalused on laiad ja see on antud sotsiaalvõrgustiku tuiksoon.

Kord küsisin ühelt tuttavalt, kes igaõhtuselt FB-s toimetab, et mis ta seal ka teeb… siis sain teada võimalusest vestelda nagu skypes. Hmm olin ausalt öeldes umbusklik, kuna kõik muu tundub seal väga maailmale avatud. Tänaseks olen ikka mõned korrad chattinud ja mulle meeldib see, et kui inimene ei ole online saab ta sõnumi nö postkasti. Lisaks on seal mõnusalt näha, kes on FB-s ja kes mitte ehk siis kohalolek on fikseeritud. Hmm, kuigi kas selles pole ka mitte ohte… boss märkab, et oled tööajal FB-s. Kuigi usun, et seda saab peita – ise pole sellise featuuri otsimiseks vajadust näinud.

Võttes teema kokku, FB-l on palju erinevaid nö võlusid, mis paneb selle võrku langema. Boldis tõin välja Stewart Butterfieldi blogis esitatud faktorid, mis enamasti ühel edukal sotsiaalvõrgustikul olemas on ja FB ei erine teistest sugugi. Mis on aga see müstiline miskit veel, mis on kokku koondanud biljon inimest ja kauaks seda jagub? See teema on juba kaua kuum olnud... eks aeg näitab... hetkel on aga FB biljoni inimese jaoks piisavalt võluv, et seal liige olla ja selleks, et aru saada kui SUURE numriga on tegu, siis biljonis on 12 nulli (1 000 000 000 000).

WATIR võrgukogukonnast

Minu valik langes klassikalisele võrgukogukonnale, mille liikmeid seob tarkvara arendus. Natuke taustast Watir (Web Application Testing in Ruby, häälda water) on tarkvara, mis võimaldab kirjutada veebibrauseri-põhiseid automaatteste (Wiki link> http://en.wikipedia.org/wiki/Watir). Tegemist on vaba lähtekoodiga tarkvaraga, mida arendatakse entusiastide poolt üle terve maailma (ka Eestis;)).

Watir kogukond  on väga klassikaline võrgukogukondade mõistes. Seal on tuumik ehk nende jaoks team (kes täpsemalt > http://watir.com/team/), kus hetkel on kümme liiget, igal oma roll. Lisaks võib igaüks panustada ja ka selleks on omad reeglid (kuidas täpsemalt > http://watir.com/community/) ja loomulikult on neil olemas ka globaalne edulugu ehk nende toodet kasutavad väga suured ja mõjukad firmad – nt. Facebook, Oracle, Yahoo jne.

Nüüd siis lähteülesande juurde – analüüsida võrgukogukonda lähtudes kogukondade taastuleku faktorite paikapidavust (täpsema kirjelduse leiab siit > http://beta.wikiversity.org/wiki/Sotsiaalne_tarkvara_ja_v%C3%B5rgukogukonnad/V%C3%B5rgukogukonnad).

Faktoreid on palju, aga alustan algusest - Tehnoloogiline areng – loomulikult ei saaks antud kogukond ilma selleta eksisteerida, siis ei oleks ka seda vaja, ehk linnuke kirjas.

Järgmisena  - võimalus valida kõikvõimalikke parameetreid – vot siin jään vastuse võlgu. Põhimõtteliselt saab enda välimuse vmt osas jääda anonüümseks, samas ei ole see antud juhul üldse oluline. Olulised on hoopis teised väärtused, nt panustamine tarkvarasse või selle levitamisse.

Ajatu aeg -  see faktor sobib hästi, kuna kui vaadata kasvõi tuumiku asukohti, siis leidub USA-d, Horvaatiat, Eestit, Venemaad jt riike. Lisaks tuumikule tegutsevad ka teised panustajad ja suhtlemine toimub nn watir jututoas (http://wiki.openqa.org/display/WTR/The+IRC+Channel) või meililistide vahendusel.

Kasvav rahuldamata suhtlemisvajadus – kuna ma ei ole antud kogukonna liige, olen lihtsalt vaimustuses nende tootest ja olen sellega ka tööd teinud, siis väga ei tahaks kedagi sidistada ja arvata, kas neist kellelgi on rahuldamata suhtlemisvajadusi:), mis neid edasi tõukavad. Aga igal juhul on seda tüüpi suhtlemine väga hea väljund.

Hariduslikud püüdlused või ka tunnustuse püüdlused – see peab kindlasti paika. Panustades sarnasesse kogukonda, tähendab ühelt poolt pidevat enesearengut ja õppimist ja samas ka annab see teatud ringis staatuse ehk tähtsuse ning mõjuvõimu.  

Vaba aja osas ehk palju vaba aega, mida sisustada – seda võiks pidada tõeseks, kuna kuidas muidu nii lahe toode vabatahtlikku panustamise kaudu tekib? Samas on võimalik, et need on valikud, mida tehakse. Ehk valik minna trenni, loodusesse, kinno, vmt asenduvad antud tegevusega ja see tekitabki vaba aja.

Vajadus "millegi tõelise" järele, olgu või näilise – kui näilisus on näost näkku mitte kohtumine, siis usun, et kõik kindlasti pidevalt ei kohtu, samas on tehtud ka konverentse jmt. Samas, kas näost näkku kohtumise puudumist võib pidada näilisuseks? Minu arvates alati mitte, lihtsalt on erinevaid reaalsusi.

Vahel ka otsene altruism – seda olen kasutajana kogenud. Probleemidele otsitakse ühekoos lahendusi, kedagi ei jäeta hätta.

Kokkuvõttes, Watir kogukonnal on olemas palju jooni, mis vaid kinnitavad seda, mis kogukonnad taas populaarsust koguvad. Minu arvates on see väga lahe just eriti siis, kui selle tulemusena tekib nii suurepärane tulemus, nagu seda Watir on;) Soovitan soojalt proovida…