Sotsiaalvõrgustike võlud

Vahel mõtlen, miks neid vaja on? Neid kümneid rakendusi, mis seovad inimesi kokku, olles nagu tohutu nähtamatu ämblikuvõrk.  

Omamoodi on see hirmutav, kes tunneb keda ja kus ta asub ja mida ta teeb … kõik see on seal olemas. Teisalt, nii tore on vaadata tuttavate rõõmusündmusi ja saata ka neile omapoolne hea sõna. Positiivne tekitab positiivsust.

Kuid mis teeb need kümned rakendused eriliseks … et meelitavad miljoneid? Vaatan ühte tuntumat – Facebooki, kuna  hetkel olen just selle biljonilise ämblikuvõrgu üks sõlmekestest.

Kui esmakordselt end registreerisin, siis läbisin profiili loomise. Kohe algul ma küll ei viitsinud laadida pilte vmt. Kuid ajapikku tekkis nagu vajadus ja surve anda omale nägu ja natuke reaalsem olemus ning kuigi ma oma nö avatari pildile ei pannudki näoga pilti, siis hilisemalt tekkinud piltidel olen selgelt tuntav. Seega üks selge asi on FB-s – iga kasutaja on äratuntav ja valdavalt on see reaalsete minade peegeldus (nimed, pildid, teod, tuttavad jne). See on midagi, mida ei tahaks eriti muuta, kuna siis ei tunneks mu sõbrad enam mind.

Vaata, et olulisima osana selles virtuaalses maailmas on suhted oma tuttavatega. See moodustabki selle ülisuure ämblikuvõrgu sidudes kokku biljon inimest. Ma arvan, et selles suuruses on palju võlu. Lisaks on seal justkui omamoodi võistlus, kui palju niidikesi toob minuni. Lisavõimalusena  saab FBs suhteid täpsustada ehk grupeerida (ala sõber, sugulane, töökaaslane jne). Ausalt öeldes ei ole ma sinna eriti panustanud, aga kui keegi on palunud täpsustada, siis olen nõus olnud. Veel saavad nn sõbrad üksteise kohta infot – pilte jmt jagada. See oli esmakordselt mu jaoks üllatav. Ma liitusin selleks, et üht tuttavat leida ja ei süvenenud FB võimalusse ja ei laadinud ka pilte. Järsku aga avastasin, et minust oli pilte nagu iseenesest tekkinud…  Seda saab muidugi ka välja lülitada.

Omamoodi fenomen on saanud like’misest. Mis on justkui virtuaalseks valuutaks kujunenud – kui mõnel firmal vmt on palju like’e, on ta usaldusväärsem, pääseb rohkem pildile. Samas on kuulda, et selline mainekujundus on hakanud inimesi väsitama. Liiga palju tuleb infot, et pane sellele või tollele lehele, artiklile jne like.  

Oluline osa FB-st on võimalused infot jagada. Postitused stiilis, mida teen täna, seinale kirjutamine, piltide lisamine ja siis kuulus nupuke Share ehk jaga. Ise jälgin vahel teatud grupilehtede tegemisi ja üritusi. Lisaks saan kutseid erinevatele tegevustele, üritustele, aga tuleb ka tarkvara kasutamise üleskutseid jmt. ehk jagamise võimalused on laiad ja see on antud sotsiaalvõrgustiku tuiksoon.

Kord küsisin ühelt tuttavalt, kes igaõhtuselt FB-s toimetab, et mis ta seal ka teeb… siis sain teada võimalusest vestelda nagu skypes. Hmm olin ausalt öeldes umbusklik, kuna kõik muu tundub seal väga maailmale avatud. Tänaseks olen ikka mõned korrad chattinud ja mulle meeldib see, et kui inimene ei ole online saab ta sõnumi nö postkasti. Lisaks on seal mõnusalt näha, kes on FB-s ja kes mitte ehk siis kohalolek on fikseeritud. Hmm, kuigi kas selles pole ka mitte ohte… boss märkab, et oled tööajal FB-s. Kuigi usun, et seda saab peita – ise pole sellise featuuri otsimiseks vajadust näinud.

Võttes teema kokku, FB-l on palju erinevaid nö võlusid, mis paneb selle võrku langema. Boldis tõin välja Stewart Butterfieldi blogis esitatud faktorid, mis enamasti ühel edukal sotsiaalvõrgustikul olemas on ja FB ei erine teistest sugugi. Mis on aga see müstiline miskit veel, mis on kokku koondanud biljon inimest ja kauaks seda jagub? See teema on juba kaua kuum olnud... eks aeg näitab... hetkel on aga FB biljoni inimese jaoks piisavalt võluv, et seal liige olla ja selleks, et aru saada kui SUURE numriga on tegu, siis biljonis on 12 nulli (1 000 000 000 000).